Liftis

Mina sõidan 5 päeval nädalas keskmiselt 2 korda päevas liftis. Enamasti sõidan üksinda. Vahel harva juhtub mõni üksik reisikaaslane ka lifti. Üksi sõites probleeme pole. Vajutad nuppu. Seisad. Ootad. Ja voilaa, oledki oma korrusel.

Kui aga kogemata juhtub veel mõni inimene lifti tulema, siis hakkab see ` veiderdamine` pihta. Esiteks on tunne,  et lift sõidab hirmus aegalaselt ja kohale jõudmine on kaheldav. Teiseks hakkavad inimesed liftis vaikuses seistes naljakaid asju tegema. Näiteks kotist midagi otsima võis siis telefoni näppima või jumal teab mida tegema. Kusjuures see tõesti ongi mingi imelik veider olek, sa PEAD midagi tegema. Ei saa lihtsalt seista ja olla. Kusjuures üksi sõites ju seisadki niisama ja ei rahmelda seal midagi teha.

Kuna lift teatavasti on üsna kitsas ruum, siis kindlasti tekib selle sõidukaaslasega hetkeline silmside, mis on ALATI selline piinlik-sunnitud-ära-vaata- mulle- otsa pilk. Ja tavaliselt järgneb sellele, selline maigutav poolnaeratus, millega tahad mõista anda, et jah sind on märgatud ja jah me sõidame need pikad minutid nüüd koos ära.

Ja inimesed LÕHNAVAD liftis. Ja siis sina seisad seal pea norus oma nurgakeses, teed asjalikku/ükskõikset/jumalteab mis nägu ja oled sunnitud seda teist inimest sisse hingama. Juhei.

Täna oli jälle selline veiderdamise olukord. Meie majas töötab üks ilusalongi teenindaja, kelle juures ma kunagi korra käisin ja kes rääkis mulle, et tal on maagilised võimed ja muud sedalaadi oskused, ja ta rääkis ja rääkis ja rääkis ja rääkis ilma vahet pidamata. Me vahel juhtume kokku ja siis on juba piisavalt veider olukord alati , kus ma alati püüan jooksu panna, et ta ei jõuaks minuga rääkima hakata. Ja täna sattusin ma temaga koos lifti. Arvake ära kas oli veiderdamine või ei. Vaatasime üksteisele silma, naeratasin oma poolkõvera muigega naeratuse talle ära ja siis seisime. Seisime. Seisime. Jõudsin üle tsekata telefoni, otsida üles võtmed, vaadata vähemalt kaks korda korruste numbreid ja oligi tema peatus. Kolmas korrus. Juhei. Edasi sõitsin õndsas üksinduses..rahulikult, mitte midagi tegemata.

 ****

Hei.

I have to use elevator 5 days a week twice in a day. Usually I am all alone, but sometimes I have to share the elevator with someone. When you are all alone it is easy. You push the button, stand all alone, wait for a while and voilà you arrive to the right floor.

Sometimes when you have to share the elevator with someone then the moment of awkwardness will take place. At first it seems that elevator is slowing down and you cannot reach your floor. Secondly people standing all together in an elevator start doing weird stuff. Somebody probably will dive into purse and try to find something or start going through his/hers phone or do God knows what else... The point is that you kind of HAVE to do something. You just cannot stand there and wait. But when you are alone at the elevator then you can calmly stand and wait your floor to come.

As you know elevators are pretty small and narrow, so you definitely will look into that someone’s eyes and feel kind of creepy-embarrassing-don’t look into my eyes feeling. Usually this leads to half grin or half smile to let that other person know that he or she is been noticed and we are going to share these long minutes together.

People do SMELL in the elevators. So you are standing at the corner of the elevator, making you best smartass/disinterested face and consume this other person. Yay!

Today was again that weird situation. There is one beauty salon at our Office building and there is one beautician I visited once and she kept talking about her magical powers and other that creepy stuff and she kept talking and talking and talking. So we kind of pump into each other time to time and it is so weird each time so I’ll try to avoid her. So guess who was at the elevator today? So was it awkward or not? Of course it was. We looked into each other´s eyes, smiled/grinned a little and then we just stood, and stood, and stood there. I had time to check my phone, search my keys from my purse, look twice at the floor numbers and then there was -  her stop. The third floor. And then I continued my elevator ride. All by myself..smoothly..doing nothing. 

This is my duckface. :)

Hero of the day!